AVANG

Äsja täitus 35 aastat majandusliku infotöötluse eriala loomisest tehnikaülikoolis. Peod on peetud ja üht-teist meenutatud. Eesti andmetöötluse lühikeses ajaloos on 35 aastat suhteliselt pikk ajavahemik. Et ma olen praegu ainus TTÜ informaatikainstituudi liige, kes asja juures algusest peale on olnud, siis tundus mulle endalegi huvitavana mõte neid meenutusi paberile panna. Õigupoolest ärgitas mind selleks ootamatult raskeks tööks dr. Rein Paluoja. Loomulikult saab ilma korraliku arhiivita kirjapandu olla vaid isiklikust vaatevinklist nähtu ja tunnetatu. Pärisajalugu jääb ilmselt ootama mõne hakkaja magistritööd.

START

Esimesed elektronarvutid saabusid Eestisse 1959. aastal. Just siis õnnestus Tartu Ülikoolil hankida endale URAL-1 (100 operatsiooni sekundis) ja Küberneetika Instituudil ise ehitada Minski seeria arvuti (50 operatsiooni sekundis). Tehnikaülikoolis võttis mingipärast ärgitamine veidi rohkem aega ja alles 1964. a. majandusteaduskonna juurde loodud arvutustehnika kateeder vanameister Karl Alliku juhtimisel asus asja teoks tegema. 1966. aastaks õnnestus tellida Minsk-22 arvuti, mis saabuski 1967. aasta kevadel. Vahepeal palgati Tartust Leo Võhandu, Enno Saareste ja Peet Piirikivi arvutuskeskust käivitama. Kõik need mehed meelitati kohale riigipoolse korteripakkumisega. Mul uue kateedrijuhatajana (millisele kohale mind rektor Agu Aarna poolvägisi pani) läks õnneks oma elamine kohe septembri esimesel nädalal kätte saada, Saareste ja Piirikivi aga söötsid ühiselamus veel päris pikalt lutikaid. (Need elukad näivad olevad vägagi intelligentsed. Voodijalgade veenõudesse panek ei aidanud. Lutikad kukutasid end laest otse voodisse.)

Peamine ja nähtavasti ka ainus põhjus, miks TPI-le arvuti eraldati, oli 1966. aasta sügisel uue eriala nr. 1738 avamine. Selle nimetus oli nii pikk, et tasub vist siinkohal täielikult välja kirjutada: "Majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine". Peainstituudiks oli Moskvas Majanduse ja Statistika Instituut, mille rektoriks oli just saanud noor kindralmajor Šurakov (parimad arvutid olid ju armeel!). Kogu nõks oli selles, et ilma Statistikavalitsuse nõusolekuta ei saanud osta ühtegi arvutit. Meilegi anti luba ainult selleks, et rahuldada rajooni tabulaatorkeskuste (elektromehaanilised summeerimismasinad!) kaadrivajadusi.

Algusest peale sihtisime muidugi hoopis kõrgemate eesmärkide poole ja nii saigi TI (majandusliku infotöötluse) eriala heaks süsteemiprogrammeerijate taimelavaks. Alates esimese aasta viiekümnesest vastuvõtust, mis pärast kahandati kahekümne viiele, on sel erialal alati olnud tugev sisseastumiskonkurss ja ka õppetulemused pidevalt ülikooli parimad.

Esimesel vastuvõtul jätkus veel ruumi poistelegi, aga siis surusid tüdrukud nad oma paremate koolihinnetega halastamatult välja. Ei olnud sugugi ime, kui mõnes rühmas ainult 1-2 poissi leidus. Tagantjärele võib tunnistada, et palusime matemaatikaeksamil poiste 3,5 ja 4,5-lised hinded ikka ülespoole ümardada. Muidu oleks ju sama seis kui lavakunstikateedris, et vastuvõtul tuleks nõuda sugudevahelist võrdsust. Egas see tüdrukute elu ilma poisteta kah suurem asi oleks olnud.

Tähtis oli ka see, et kateeder võttis üliõpilasi lihtsalt nooremate kolleegidena. Õppida ja töötada tuli ju kogu aeg koos. Meie õppejõudude pere tuli faktiliselt iseõppimise teel ümber kvalifitseerida, nii et nad saaksid tõelise infotöötlusega hakkama. Selleks sai algusest peale hoolega tehtud infosüsteemidealast lepingulist tööd. See printsiip, et õppejõud peab olema oma ala professionaal, on väga oluline ja hoiab õppetöö taset piisavalt kõrgel. Teiselt poolt on see muidugi ohtlik, sest heale spetsialistile on nii riigiasutused kui nüüdisajal eriti erasektor alati valmis ülikooliga võrreldes oluliselt paremat kohta ja palka pakkuma. Nii ongi aegade jooksul teaduskraadiga töötajatest parematele jahimaadele lahkunud isegi rohkem inimesi, kui kateedrisse paigale jäi. Muidugi ongi ju ülikooli üks põhiülesandeid iseenese taastootmine ja noorte pideva pealetuleku organiseerimine.

ALGUSAASTATE RASKUSED

Ega ta kerge olnud. Infotöötlejaid praeguses mõttes ju veel ei olnud. Tartust tulid siia matemaatikud, kes muude ainete hulgas olid ka ühe programmeerimiskursuse läbinud. Mis seal siis ikka, ühe semestriga loeti masinakäsud ette ja läks lahti - matemaatika tegemiseks. Meie õnneks olid tollaste arvutite (või nagu siis ametlikult öeldi - kiiretoimeliste elektronarvutusmasinate) sisemälud väga väikesed ning välismälu oli üpris ebakindla toimerežiimiga. See sundis meid juba algusest peale mõtlema andmete pakkimisele ja sellega koos dünaamilisele mälujaotusele. Tegime oma esimese andmetöötluspaketi Tartus juba 1960-ndate aastate algul (koos A. Laumetsaga). Nende ideede põhjal tegi Toomas Kala autori juhtimisel TPI esimese statistikapaketi. Õige tõsiselt asusime asja juurde 1960-ndate lõpul, kui Eesti Raadio tellis endale tollases mõistes suurarvuti Razdan-3. Meie kateedrilt telliti sotsioloogidele andmetöötlussüsteem. Selleks sai "SODI" (Sistema Obrabotki Diskretnoi Informatsii). Niisuguse suure süsteemi tegemine on kaadri kasvatamiseks väga kasulik. Selle süsteemi tegemisega käivitus meil tugev translaatorite kirjutamise grupp (A. Korjus, A. Vooglaid, T. Lume, L. Prisk, U. Jürgenson, M.Tombak, M. Lepp, M. Heinsoo, A. Renzer, D. Liib). Viimased on juba kraadigi kaitsnud TI-kad. Tugev translaatoritegijate grupp oli ka TA Küberneetika Instituudis, kust saime õppetööks vägagi kõlblikud MALGOL- ja VELGOL- translaatorid.

Teise ja hiljem peasuunaks kujunenud infosüsteemide gruppi kuulusid T. Mikli, J. Tepandi, G. Veiner, P. Võhandu, M. Räbovõitra ja noored TI-kad R. Laev- Sarevet, J. Laast-Laas, T. Lutškovski, E. Õunapuu, T. Vapper, K. Regi, R. Kuusik.

Tagantjärele peab tunnistama, et meil vedas mitmeti. Kõigepealt õnnestus mul ühelt turismireisilt hankida D. Knuthi nimistute tehnoloogiat käsitlev raamat ja panna käima ülelinnaline programmeerimisseminar. Selles osalesid linna tugevamad jõud ja uute ideede omandamine kulges edukalt. Teiseks oli meil toeks Ustus Agur, kelle kateeder pidi TI-katele lugema 330 tundi elektroonikat ja arvutielemente (!?). Minu palvel võttis Agur kätte ja kujundas tüüpilise insenerkäsitluse asemel täiesti mõistliku kursuse ning kirjutas riistvarast kõigile arusaadava raamatu. See raamat oli ühtlasi kogu korrektse eestikeelse terminoloogia loomise alustalaks. Oskuskeele printsiibid olid ju meie alal alles paika panemata. Nii võis eriti inseneride jutus kuulda ridamisi väljendeid EVM, ATSPU jne., jne. Mäletan selgelt, milline homeeriline naer puhkes seminaris, kui ma lugesin ette enda koostatud paarikümnesõnalise eestikeelse tekstijupi Aguri uudse sõnavaraga. Ega midagi, nüüd oleme kõik selle terminoloogiaga harjunud ja ka keelemehed on meiega üldiselt rahul. (Erandi võite leida eelmisest A&A numbrist.)

Teine suur vedamine oli selles, et me võisime kaunis vabalt endi õppeainetega ümber käia. Moskva peainstituudi kindralist rektor toetas me uuenduspüüdlusi tublisti ja nii kuulusime me NLiidu paarisaja TI-alase õppekoha hulgas nn. suurde nelikusse. Meil neljal oli luba ja kohustus vanade ainenimede all aineid sisuliselt varjatult uuendada, järele proovida ja siis ametlikud õppekava muudatusesitused teha. Nii tuli sisse struktuurprogrammeerimine Jacksoni stiilis (L. Võhandu ja T. Mikli), tugevalt struktureeritud keeled (R. Jürgenson), andmebaasid (T. Mikli), tehnoloogiate programmeerimine (A. Vooglaid, M. Lepp). Laisa programmeerimise ideoloogia andis aluse suhteliselt kõrgele tööviljakusele. (Enne mõtle ja alles siis programmmeeri, ning nii vähe kui võimalik!). Suurema jao andmetöötlusülesandeid lahendasime osavalt generaatorsüsteemidega, kus arvuti genereeris probleemi lahenduse kirjelduse põhjal ise vajaliku korrektse lahendusprogrammi. Paljudki ideed olid omast ajast ees. Näiteks loogiliste tingimustega määratud aruanded tulid alles hiljuti EXCEL-isse kui vägev uudis. Meil jooksid nad juba üle 30 aasta tagasi. Siia ka huvitav vaheseik. Ühel järjekordsel lepingulise töö üleandmisel suvises Armeenias (+40ºC!) olid Moskva mehed koostanud meile suure testprobleemi ja kirjutanud selle jaoks optimeeritud masinkoodiprogrammi. Tehnilistes tingimustes oli öeldud, et sõltuvalt sellest, kui palju meie generaatorsüsteem aeglasemalt töötab, otsustatakse, kas töö üldse vastu võtta või mitte. Meie Fortranis tehtud generaatorprogramm "SHODI" töötas aga ligemale viis korda kiiremini kui testprogramm. Seda ei tahetud uskuda ja algul keelduti testi tulemusi vastuvõtuakti panemastki. Lõpuks saime ikka asja korda.

Tollase elu-olu kohta veel üks näide. Ühel heal päeval taheti Statistika Keskvalitsusest saada kiiresti ankeeditöötlust. Kutsusime TPI-sse. Vastati, et ei saa, sest endal on arvuti olemas. Ütlesime, et ostke me programm ära ja lahendage. Vastati, et ei saa, sest endal on projekteerimisinstituut olemas. Mida teha? Läksime T. Lutškovskiga oma magnetlindiga SKV-sse, lahendasime ülesande ja kustutasime lõpuks programmi nende arvuti mälust. Lahendus saadeti tähtajaks ilusasti Moskvasse.

Aga oh häda, sealt tuli vastus, et kuidas te nii vara valmis saite. Nemad Moskvas tegevat alles ankeedis vastamata küsimuste (nn. aukude ) täitmise eeskirja !? Tuligi siis sundvastuste vihik kohale. Teodor pani tollase kolmanda kursuse tudengi, praeguse auväärse Eesti suursaadiku USA-s Sven Jürgensoni meie uute tunnuste loomise mehhanismiga Moskva soove täitma. Teisel päeval läksime ja lahendasime vajalikud ülesanded Moskva meeste suureks ehmatuseks uuesti. Paraku meilt süsteemi siiski ei ostetud, eeskirjad ei lubanud. Minul aga kadus pärast sellist sunniviisilist aukude lappimist igasugune usk tollaste statistiliste aruannete suhtes. Vahekord SKV-ga muutus normaalseks alles pärast seda, kui direktoritoolile asus TI-kas Rein Veetõusme.

MONOTOONSED SÜSTEEMID JA STRUKTUURIUURINGUD

Andmetöötlusega tegelemine näitas, et mida rohkem on objektidel kirjeldustunnuseid, seda vähem osatakse nende andmetega midagi mõistlikku peale hakata. Meenub, kuidas kord Riiklik Plaanikomitee nõudis oodatavat personaalarvutite arvu hinnangut Eesti jaoks. Inimeste arv oli teada, asutuste arv oli ülisalajane. Ega midagi, lasin siis telefoniraamatut pisikesel pojapojal kümnest kohast juhuslikult avada, lugesin asutused kokku ja tegin lihtsa prognoosi. Kõrge riigiametnik küsis ehmatusega, kust ma selle asutuste arvu sain, ja lisas, et seda ei tohi üldse avaldada. Pealegi olin ma tema arvates arvutite oodatavat arvu umbes 10-kordselt üle hinnanud. Jah, hinnang oli vale, aga õnneks oli see liiga väike.

Eespool ma juba nimetasin kahte suuremat töösuunda. Kolmandaks ja võib-olla kõige teoreetilisemaks suunaks said nn. monotoonsed süsteemid. Proovisime analoogiliselt generaatorsüsteemidega luua andmeanalüüsiks niisugust käsitlusviisi, mis kõlbaks igasuguste andmete puhul. (Iseendast kaunis hull idee.) Tartust oli mul juba kogemusi konsulteerimise alal. Meil tuli tegemist teha kõikvõimalike probleemidega sünnitusabist kuni kosmoseni. Keegi aga ei saa ju olla tõsitasemel kodus kõigi nende teemadega. Järelikult tuli leida korralik ja üldine lähenemisviis teemadele, millest sul aimugi ei ole, aga päris loll ei taha kah välja näha. Omal ajal sai Tartus välja mõeldud üks päris kaval variatsiooniprintsiip paljuparameetriliste süsteemide näitajate koosuurimiseks, nn. maksimaalse korrelatsiooni meetod. (Oli päris südantkosutav näha, et seda 1964 ilmunud lugu veel praegugi Citation Index'is tsiteeritakse.)

Kommentaar, JM'i poolt. Lugejal võib tekkida mõte et eelmises lõigus on LV variatsiooniprintsiip selgitatud ja nüüd siis ka järgnevas teksti lõigus LV poolt lahendatud, mida siis LV nimetab "nõrgaks monotoonseks süsteemiks??" - loe   "maksimaalse korrelatsiooni meetod," - nn. MKT (Maksimaalse Korrelatsiooni Tee meetod, vaata näiteks mida see meetod endast kujutab:

http://www.datalaundering.com/download/dendrit.pdf http://www.datalaundering.com/download/thacenko.pdf http//www.datalaundering.com/download/autoref_rostova.pdf ; artiklid on vene keeles).

Kui nüüd lugejal selline mõte tekib peaksin lisama et  MKT meetodis vaid ainult selgitatakse - visualiseeritakse graafilist pilti kuidas siis näitajad omavahel on seotud MKT kaudu. See on tegelikult Greedy meetod.   Tõsi küll, selline artikkel oli ilmunud,

Võhandu L.K. "Ob issledovanii mnogopriznakovõh biologicheckih sistem,"   Primenenie matematicheckih metodov v biologii, L., 1964, c. 19-22.

Kuid, minu andmete põhjal sellist  mõtted et igale näitajale luuakse mõõdu, mis siis näitaja eemaldamisel kahaneb teistel näitajatel artiklis üldse mingit juttu olnud, ega ka kasutatud, nn. LV variatsiooni printsiip. MKT meetodis valitakse näitajate paar maksimaalse korrelatiooniga, siis üksikut näitajad lisatakse seni kui kõik näitajad on teega seotud.  Tegemist on maksimaalse korrelatiooni tee ehitamisega näitajate lisamise abil. Selline meetod on tuntud Greedy algoritmide näol juba umbes alates 50-st aastatest.

Monotoonse Süsteemi põhi ide on just vastupidine - näjtajate eemaldamine. Selline mõte et mõõt on dünamiline ja veelgi kahaneb kui üksik näitaja eemaldatakse (korrelatioon kui mõõt on alati fikseeritud) oli avaldatud minu artiklis TTÜ toimetistes 1971 aastal. http://www.datalaundering.com/download/modular.pdf

Kahjuks artikel pole kusagil tsiteeritud, väljarvatud venekeelses "Remote & Control - Automatika i Telemekhanika" ajakirjas No.9, leh. 123-134, vaata Libkin L.O. "Quasilinear Monotone Systems," http://www.datalaundering.com/download/quasil.pdf.

Tegelikult, täpselt sama  omadus oli 1971 aastal ka mänguteooria ajakirjas - "International Journal of Game Theory" esimeses numbris avaldatud Shapley poolt seoses ratsionaalsete koalitsioonide tekkimisega - formeerimisega. Omadus on tuntud ka majanduses nn. "return to scale of utilities" väärtuste kahanemises/suurenemises koos vastavate näitajatega produktsiooni funktsioonidel.

Tuleb alati meeles pidada et Monotoone Süsteem tekkib siis ja ajnult siis kui on tegemist kaalude dünamilise kahanemisega või, vastupidi, kõrgenemisega; loe minu poolt hiljuti kirutatud artiklit

http://www.datalaundering.com/download/singles-game.pdf

Kas siis "Monotoonsed Süsteemid" on tekkinud LV variatsooni printsiibist juba Tartus 1964 aastal?

Isegi Rein Jürgenson´i poolt koostatud ja kirjutatud raamatus, 'Inotööluse Kateeder,'  2008, l. 24,

LV vastust küsimusele otse ei anna, vaid umbselt selgitab et  nt. maksimaalsest korrelatsiooni teest '...kasvas välja praegugi instituudis edukalt kasutav monotoonsete süsteemide teooria.'

Kes siis seda teooriat kasvatas?

No jah, oli seal üks matemaatik, kes siis LV ideedes midagi nokitsedes teoreeme tõestas, vaata allpool.

Kommentaari lõpp.

Leo Võhandu jatkab:

Üldise lähenemisviisi idee on lihtne. Igale andmetabeli objektile saab luua mõõdu, nii et ühe objekti kõrvaldamisel teiste objektide mõõdud kahanevad või jäävad samaks. See nn. nõrk monotoonsus võimaldab suvalisest süsteemist objektide järjestikust elimineerimist ja korra loomist, kui seda seal on. Omaaegne aspirant Jossif Mullat tõestas hea matemaatikuna selle meetodi matemaatiliste omaduste kohta ilusa põhiteoreemi, mida me siiani halastamatult ja vägagi efektiivselt ekspluateerime. Selgub, et metoodikat saab rakendada praktiliselt suvalistes diskreetse optimeerimise ülesannetes ja intellektitehnikas. Eriti kasulik on see tehnika suurte andmekogumite tükeldamisel ja andmetest etteantud statistilise stabiilsusega tõeste lausete genereerimisel.

Viimastel aastatel on juurde tulnud intellektitehnika ja agendid, ekspertsüsteemid, tarkvara auditeerimine, e-kaubandus jne., jne. Rahvusvahelise akrediteerimiskomisjoni äsjane hinnang instituudi teadustööle oli piisavalt hea. Kaitstud magistritööde osas oleme ülikooli esimeste hulgas, uusi doktoritöid on kaitstud neli. Vanu kandidaaditöid oli kah üle kümne. Hakatuseks käib küll.

Lõpuks oleme saatnud Tartu Ülikoolile appi prof. Mati Tombaku, Tiigrihüppe aktiivseima daami Anne Villemsi, majandusinformaatiku Ain Isotamme ja täppisteaduste doktori kraadi kaitses paar aastat tagasi meie doktorant Ahto Buldas, kes pidas ka TÜ-s matemaatikutele loenguid ning kellest tänavu saab meie instituudi noorim professor infoturbe õppetooli juhatajana.

TI TUDENGID LÄBI AEGADE

Nagu öeldud, olid tudengid tragid ja asjalikud. Iseseisva töö harjumused said üsna varakult kätte koolitatud ja oma peaga tehtud uute lahenduste juurde jõudmist sai igati toetatud. Meie tudengite hulgast on tulnud diplomaate (S. Jürgenson) ja teadustajaid (S. Eesmaa), valitsemishoovad infotöötluses on TI-kate käes - R. Veetõusme, R. Kasemaa, M. Kajandu, L. Viik, Ü. Laur, A. Urvak, L. Orro. Suur hulk aktiivseid inimesi töötab panganduses, finantsalal, ärinduses ja erialases täienduskoolituses. Järjepidevuse garanteerimiseks on meil muidugi parasjagu doktorante - K. Rava, P. Krusberg, M. Roost, G. Lind, T. Veskioja, A. Laidre.

Ma parem ei püüagi peast hakata mingit isikulist nimekirja koostama, see oleks nagunii vigane, sest nii mõnigi asjalik konkreetne tegija jääks kindlasti välja. Peamine, mis juba sellest lühikesest loetelust silma torkab, on see, et tänu infotöötluslikule haridusele, millele lisandus parasjagu majandusliku mõtlemise pressi, on meil suhteliselt palju inimesi strateegiliselt tähtsatel kohtadel. Loodame siis, et nad mõjutavad positiivselt meie kõigi infoühiskonna poole liikumist. Et nad aktiivsed on, see on selge. Toome kas või paar näidet spordi vallast. Oli aeg, mil Eesti Spordi Keskliidu erialaföderatsioonide presidentideks olid korraga T. Lume, K. Vaikjärv, P. Pungar ja L. Võhandu. Ei ole just paha ca 30 föderatsiooni kohta. Bridžimängijaid on TI-kate hulgas õige kõrge protsent. Paar päeva tagasi nägin televiisorist, et informaatik Jaan Jääts on uue spordiala - tulistel sütel kõndimise eestvedajaks. Eks ta mõttekorrastuseks üks hea ala ole.

ÕHTUSEST OSAKONNAST

Eraldi peab rääkima meie tollal eksisteerinud õhtusest osakonnast. Selles õppisid peamiselt mitmetes arvutuskeskustes praktilist tööd tegevad programmeerijad ja arvutioperaatorid. Peab tunnistama, et nende õppijate meie õppejõudude omast erinev praktiline kogemus tuli meilegi kasuks ja meie üldisemad vaated nendele hüvanguks. Hiljem, kui arvutuskeskuste inimesed kadusid, langes ka õhtuse õppetöö tase ja meil tuli see osakond isegi sulgeda. Nüüd, mil paljud noored meelitatakse juba teisel ja kolmandal kursusel firmadesse tööle suhteliselt kõrge palgaga, jääb nende haridustee kahjuks pooleli just enne seda, kui nad hakkaksid üldisemaid lahendusi võimaldavaid meetodeid õppima. Nähtavasti tuleb päris tõsiselt mõtelda Avatud Ülikooli raames TI eriala avamisele. See annaks noortele arenguvõimaluseega laseks neid ei füüsiliselt ega vaimselt tühjaks pumbata.

EPILOOGI ASEMEL

Eesti aja tulekul hakati seoses ülikoolireformiga TI eriala tasapisi välja suretama. Nüüd võime rõõmuga teatada, et alates 2001. aasta vastuvõtust on avatud äriinfotehnoloogia eriala. Seda eeskätt meie infotehnika teaduskonna dekaani, tulihingelise TI-ka professor Rein Jürgensoni ja informaatikainstituudi direktori TI-ka prof. Rein Kuusiku eestvedamisel. Vastuvõtt pole küll suur, riiklik tellimus on ainult 23 õppekohale, kuid suhteliselt odava raha eest saab ka ise tulla vabalt õppima. Siin on jälle korralik majandusaluste ja infotehnoloogia segaõpe, mis annab head eeldused äriilmas kõrgele jõuda.

Leo Võhandu
emeriitprofessor